Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, oli see bussi peale minek ränk. Tema jaoks mitte, pigem just minu jaoks. Mul vedas tohutult, et leidsin sealt KRA parklast ka ühe oma sõbranna, kelle kallim juhtumisi on nüüd J-ga samas rühmas. Koos siis nutsime teineteise õlal ning esimesed paar nädalat oli ta täiesti asendamatu, iga infokillukest jagasime, nii et kokku sai nende üksikute kõnedega peaaegu normaalse pildi.
"Kodu on nii tühi ilma J-ta," oli mu esimene mõte (oleme kaks aastat koos elanud). Pidevalt lähen arvutituppa ja ootan kuidagi automaatselt, et ta tool kääksuks või raevukas klaviatuuril klõbistamine käiks. Nüüd (kirjutamise hetkel on 8. nädal) juba vähem, sest sain siin mööblit pisut ümber tõstetud, kuid mõned hetked veel tekivad.
Esimese päeva õhtul saime rääkida umbes kolm minutit. Järgmisel päeval umbes sama. Kolmapäeval ei saanud üldse kõnet. Ülejäänud nädala saime jällegi igal õhtul mu mäletamist mööda rääkida. Tunne, et vaid mõned sekundid, kuid nii väga oluline polnudki see, mida ta ütles, vaid tema hääl.
Esimene päev ongi mul vast kõige eredamalt meeles. Natuke käisin kesklinnas ringi pärast J ära saatmist ning koju jõudes mõtlesin, et olen tubli ja hakkan lugema tarku raamatuid ja erialaseid artikleid. Reaalsuses püsis mu tähelepanu ja keskendumisvõime ühel asjal umbes nii kaua, kui sul kulub selle lause lugemiseks. Kõik, välja arvatud J-le mõtlemine oli üsna lootusetu ettevõtmine. Ja selle mõtlemisega kaasnesid aga kohe pisarad. Kõige ilmekamalt võikski seda minemist (mitte lahkumine! Selle erinevuse saavad nad teenistuses üsna kiiresti selgeks) võrrelda otsese leinaga. Tõsi, teatud aja möödudes sa saad teda uuesti näha ning varemgi kui sa arvata oskad, on kogu "üritus" läbi (või vähemalt nii ma püüan endale sisendada), kuid need esimesed tunnid esimese kõneni on lihtsalt üüratult pikad. Mul oli peas nii palju mõtteid, mida ma tahtsin temaga jagada, kuid "Telefon, millele Te helistate, ei ole sisse lülitatud või asub väljaspool kõne teeninduspiirkonda." ning nii ma võtsin kätte vana kaustiku, mille lõpus oli veel tühje lehti ning kirjutasin. Ja kirjutasin. Ja iga kord, kui tundsin pisaraid jälle silmis kõrvetamas, ma kirjutasin veel. Praegu on mu kirjad J käes tema kapis, kuid kui need kunagi tagasi tulevad koju, oskan siinkirjutatut pisut täpsustada. Ja teate, võib-olla küll igaühele oma, kuid see kirjutamine tõesti aitas. Ma sain sedasi väljendada kõike seda, mille ma muidu oleksin pidanud enda sisse jätma. Võib-olla see usk kirjutamisteraapiasse on tulnud aastatepikkusest blogimisest, ei tea.
Esimesse nädalasse jäi ka esimese postipaki saatmine. Oeh, see tuleb nüüd üks pikk jutt.
Paki panin kokku kolmapäeval. Mõõtmetelt tavalisse kingakarpi, Kaal oli 1,11 kg. Eedeni keskuses asuvasse postkontorisse jõudsin nibin enne kuut, kohe minu järel astus sisse mees, kes nähtavasti neid pakke kohe-kohe sorteerima ja laiali saatma/kohale toimetama hakkas. Aadress korralikult, selgelt oli mul pakil olemas ning sellele vaatamata suutis see võluv teenindaja kalli reamehe perekonnanime saatelehele valesti kirjutada. Ma avastasin vea kohe, kui kontorist väljusin, läksin tagasi, lasin ära parandada ja ta ütles, et nüüd on kõik korras sellega. Etteruttavalt võin öelda, et jälgides paki liikumist internetist sain siiski teada, et pakil on nende süsteemides IKKAGI vale nimi. Julgen oletada, et just seesama vale nimi läks ka saatelehele, mis jõuab tema juurde, mille alusel ta saaks paki kätte postkontorist.
See oli üks mu suurimaid vigu. Ma olin nii keskendunud aadressi õigesti kirjutamisele ja paki saatmisele üleüldiselt (minu kogemused olid seni piirdunud ühe pakil järel käimisega ning mõne postiautomaadiga), et ma ei taibanud küsida kullerteenust. Nimelt pole neil algul kõige naeruväärsemalt imetillukestki võimalust kuskil postkontoris oma pakil järel käia. Nagu mainitud, saatsin paki kolmapäeval. Eeldasin, et see jõuab kohale reedel. Pühapäeval kontrollisin post.ee-st ning sain teada, et pakk on uhkelt Põhja-Tallinna kandekeskuses.
Esmaspäeva hommik algas Eesti Posti infotelefonile 1661 helistamisega. Kallid kaaskannatajad, sellel liigutusel pole vähimatki mõtet. Kõigepealt kuuled paar minutit muusikat, siis saad teada, et su kõne on võetud järjekorda ja kuulad edasi muusikat oma kümmekond minutit. (Ma ei tea, võib-olla kauemgi, 8 min järel katkes mu kannatus.) Laupäeval olin teada saanud ka vajadusest pesukoti järele. Sama lugu oli ka sellel eelmainitud J rühmakaaslasel ning me otsustasime sõbrannaga seda imeasjandust koos otsima minna ning tema pakiga saata.
Esmaspäeva pärastlõunal, kui me olime kesklinnas postkontoris tema pakki vormistamas (ta ütles, et ka tema poleks tähele pannud kulleri-teemat, kui ma talle oma kannatustest poleks enne rääkinud) ning ma otsustasin proovida õnne postkontori töötajaga oma paki päästmise osas. Kirjeldasin olukorda, rõhutades tungivalt, et J-l puudub igasugune võimalus sellele ise järele minna ning küsisin, kas oleks see võimalik kuidagi nö "kaugjuhtimisega" kullerpakiks muuta. Olin täiesti arvestanud lisakuludega. Tädi jäi mulle otsa vaatama, ütles, et ta ei oska öelda ning suundus kuhugi taharuumi ootama. 10 minutit hiljem naases ta, telefon kõrva ääres. Pakkuge nüüd kolm korda, kuhu ta ometi helistada võis. Just nii, sinnasamasse 1661-te. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Jättes mõned liigutused vahele siin jutustamises, jõudsime selleni, et Põhja-Tallinna kandekeskus ei võta telefoni ning see kliendiabi vms sai minu isikliku mobiilinumbri ning mulle lubati helistada. Mida aga kogu järgneva päeva ei tulnud, oli kõne 1661-lt. (Või üldse kelleltki, aga see selleks) Jõudsin ka ise vahepeal veel helistada neile ja kuulata veel pisut muusikat. Mitte eriti kaua. Ei kannatanud lihtsalt.
Teisipäevaõhtuse kõnega sain J-lt teada, et sõbranna peika oli oma paki kätte saanud (sh siis J šokolaad ja pesukott) ning ka J-le jõudis kohale tema peaaegu nädalakese reisinud postipakk. Ma ei tea, kas keegi Tallinnas halastas mu pakile ja mõtles, et kui juba kulleril minek on sinna pataljoni, et siis võtta see kaasa või anti selline korraldus kuskilt vaheinstitutsioonist (minuga ju keegi ei rääkinud), kuid kätte ta oma paki lõpuks ometi sai.
Loo moraal: VALI KULLERTEENUS!
Emotsionaalsema külje pealt: esimese nädala neljapäeval kuulsin oma võitlejalt, et ta kadestab linde, kes neil seal platsi peal vahepeal ringi patseerivad ning, kui tuju tuleb, saavad tiivad lihtsalt välja sirutada ja minema lennata. Sel hetkel ma otsustasin, et ma ei hakka tal enam telefoni otsas vinguma, kui saamatu ja õnnetu ma ilma temata siin olen. Tal on niigi meel üsna must selle elukorralduse muutuse tõttu ning minu virisemine ei aita teda kohe mitte kuidagi, ainult muudab meele veel mõrumaks, sest ta tahaks olla minu juures ja mind rõõmsaks teha, mis omakorda tuletab talle meelde tema "vangipõlve".
Ma ei tea, millal nad sellega alustasid, kuid neil on vaatamises üks minisari "Band of Brothers" (IMDb link). Täitsa huvitav teine, kuid miskipärast ma kujutan nüüd iga ohtlikuma olukorra juures ette nagu oleks J sealsamas tegevuses ning see muudab kogu vaatamise huvitavast hirmuäratavaks.
Esimesel nädalal leidsin ka ma ühe Facebook'i grupi, kuhu on koondunud mu saatusekaaslased. Küll oli hea koos halada ja informatsiooni jagada.
Esimesed seitse päeva venisid teosammul, kuid teise nädala algul hakkasin liikuma kõlakad, mis muutsid oodata jääva aja oluliselt lühemaks... Edasi on aeg hakanud järjest kiiremini lendama...
