Ootusest ja valmistumisest

Tere!

Siit-sealt olen leidnud blogisid/muid muljetamisi ajateenistusest sõduri enda silme läbi*, kuid sellist, mis keskenduks inimesele, kes koju ootama jääb, veel mitte. Mõtlesin siis minagi selle tühimiku täita. Mine sa tea, äkki kuskil siiski mõni sellelaadne on, ja mina vaid kehv otsija. Jäägu siinne veebiruum siis minu "läbielamiste" kirjeldamiseks.

Olen Eva (nagu kirjeldusestki näha) ning mu noormees J läks 1. juulil 2013 ajateenistusse. 11 kuud Tallinnas. Kui ta novembris KRA arstliku läbis ja koju tuli ametlik teade tema määratusest ajateenistusse, ei osanud ma kuidagi väga reageerida. Jah, ma olin teatud mõttes kurb ja samas ka teatud mõttes uhke. Ajateenistuse läbimine on minu jaoks üks linnukestest, mis teeb poisist mehe ning ma olin ka J-le teatanud, et ma suurima tõenäosusega ei suuda austada "meest", kes ajateenistusest kui kohusest oma riigi ees kõrvale puikleb. Siin ei pea ma silmas pereisasid või krooniliselt haigeid (on oma tutvusringkonnaski selliseid), kes ühel või teisel põhjusel tõesti ei saa eraldada oma elust peaaegu aastat, et lasta asju õhku, veeta küllaldaselt aega metsa vahel kükitades ja marsse õppida, vaid just neid noormehi, kes otsustavad, et nad on ajateenistuse jaoks liiga head. Tean üht näidet, kes on öelnud oma perekonnale, et kui KRA helistab, siis nemad pole sellest noormehest midagi kuulnud, ta ei ela siin ja kõne ära lõpetada. Kindlasti on ka temal omad põhjendused, miks ta ei saa või taha seda kogemust omandada, kuid... Ja jätangi kolm punkti.

Millalgi mais hakkas muutuma see minek reaalseks mu peas. Ja siis ma hakkasin tajuma, kui halastamatult aeg sõrmede vahelt voolab, kui sa tegelikult tahaksid, et iga hetk kestaks igaviku. Alles oli kuu, kaks nädalat, nädal, viis päeva, kolm päeva (siin ma hakkasin iga õhtu juba pisaraid valama), pisut rohkem kui 24 tundi, 45 minutit veel, 120 sekundit veel... Ja ta peab minema. Minu soovitus siinkohal oleks teha mõni nädal enne lahkumist midagi koos, mis oleks üksjagu rutiinist väljas. See jääb meelde, jäävad meelde sõnad, naeratused, mingid mälupildid. Meie jaoks oli see midagi tema ema juures maal abistamine umbes nädala jagu. Eraldatus muust maailmast, ei mingit linnamüra, vaid suures osas just ainult meie kaks... See oli imeline.

Ta ütleb sulle, et tal pole palju asju vaja. Ning tõesti, esimese(d kaks) päeva ta saab oma seljakoti sisuga, mille ta on kokku pannud KRA juhiste järgi, kenasti hakkama. Siis aga hakkab tulema... 

• kätekreem, 
• jalakreem, 
• käterätik, 
• saapa deodorant
• pesukaitsed saabaste sisse, 
• šokolaadi (hah, ta ei pidavat olema suur magusasõber! Esimese kuuga läks julgelt üle kilo, vb üle 1,5 kg šokolaadi), 
• pastakas, 
• punane pealamp (need, mis neile seal antakse pidavat suht kehvad olema), 
• "Isostar" energiajoogi pulber (odavaima hinnaga olen näinud 700+ g Prismas 10,99€-ga, aeg-ajalt on soodukaid, eriti just Selveris, muuhulgas kvalifitseerub Partnerkaardi sünnipäevasoodustuste alla), 
• omniteip/leukoplast, 
• näokreem, 
• kali-kali-kali (siis, kui seda viimaks lubama hakatakse. Meil juhtus see 4. nädalal), 
• vihik, 
• pilt (lubatud on kapiseinale panna max 1 tavasuuruses, ehk 10*15 cm foto),
• ping-pong'i pallid (nad lõhkusid sealsed ära. Ärge küsige, kuidas.)
• MP3-mängija (seda kohe alguses kaasa panna ei soovita, ei pruugi olla algul lubatud)
• lisasärgid (Meil läksid esimesed 3 juurde kohe algul minnes, hiljem veel sabas neljaski)
• pesukott masinas riiete pesemiseks
• raamatu ta jõudis esimese kahe-kolme nädalaga läbi lugeda. Õhuke küll, kuid siiski. Ilmar Tomuski "Kuue kuuga tankistiks" on päris hea lugemine autori kogemustest Vene kroonus 1982-1984. Hiljem vahetasime selle välja Jaroslaw Hašeki "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil"-ga. Teosevaliku üle sain kiita ka külastuspäeval valvelauas. 
• ŠOKOLAAD!!!!!

Neiud-naised (ja miks ka mitte, noormehed), kes me koju oleme jäänud ootama... ärge mitte mõelgegi minna KRA platsile oma võitlejat (esimesed 10 nädalat, SBK aja, on nad võitlejad, pärast seda sõdurid) ära saatma ILMA taskurätita. Isegi, kui sa mõtled, et sa oled olukorraga leppinud ja kõik saab ju korda, see hetk, kui nad bussile kutsutakse (meil algas sõit Tartust) ja bussid parkimisplatsilt välja veerevad on üllatavalt valus.

Ja nii algab esimene nädal pikast üksiolekust.

*Ühe ajateenija lugu ja nägemus kaitseväest
*Lauri ajaveeb